Kursi Koolkond NEWS

Tartu Linnavalitsus tunnustab Kursi Koolkonda silmapaistva loomingulise saavutuse eest Tartu Kultuurikandja 2013 aunimetuse kutselise koosluse kategoorias.

Rīgas Mākslas telpā atklāta Igaunijas mākslinieku grupas Kursi Koolkond jeb Kursi skolas 25 gadu jubilejas izstāde.

Ar dažu Kursi skolas pārstāvju darbiem latviešu skatītājiem bija iespēja iepazīties pagājušajā gadā, kad galerijā „Bastejs” bija skatāma neliela šīs apvienības izstāde, taču nule atklāto var uzskatīt par pēdējos gados plašāko igauņu laikmetīgās mākslas izstādi Latvijā.

Kursi skola tika nodibināta 1988. gada 28.aprīlī, kad apvienojās četri jauni mākslinieki no Tartu – Pēters Alliks (Peeter Allik), Alberts Gulks (Albert Gulk), Ilmārs Krūsamē (Ilmar Kruusamäe) un Prīts Pangseps (Priit Pangsepp). Šajā laikā Tartu universitātē, kā Filozofijas fakultātes apakšnodaļa, tika atvērta mākslas studiju nodaļa.

Skolas nosaukums nāk no neliela ciemata vārda, kas atrodas starp Tallinu un Tartu, un ar kuru tālākas vai tuvākas radniecība saites saistīja pirmos apvienības izveidotājus. Tiesa, nosaukumu iespējams interpretēt arī kā kursu – jauna virziena un mērķa norādi. Vēlme un pat nepieciešamība nostāties opozīcijā Tallinai, kā mākslas centram, vienoja jaunos māksliniekus. Ilgu laiku viņi pozicionēja sevi kā provinciāļus, zināmā mērā trakos, parodējot un ironizējot par oficiālo mākslu.

Lai arī skolas nosaukums šķietami paredz zināmu tematisku vai izpausmes veida vienotību, šajā gadījumā vienošanās ir tikai par pilnīgu māksliniecisku brīvību, iespēju katram autoram izpausties individuāli, izvēloties gan stilistisko virzienu, gan izpausmes līdzekļus, gan, galu galā, dzīvesvietu – jau kādu laiku Kursi skolas pārstāvji dzīvo ne tikai Igaunijā, daļa no viņiem pārcēlušies uz Lietuvu, Dāniju un Somiju.

Sākotnējam ciešajam draugu lokam, pamazām pievienojās arvien jauni mākslinieki ar līdzīgu skatījumu, kurus vienoja humora izjūta, interese un aktīva līdzdalība sabiedriskajā dzīvē, vēlme un nepieciešamība komentēt sociālos procesus. Bieži izstādes tika apvienotas ar audiovizuālām un tekstuālām performancēm.

Šobrīd Kursi skolu veido 9 mākslinieki – Pēters Alliks (Peeter Allik), Alberts Gulks (Albert Gulk), Ilmārs Krūsamē (Ilmar Kruusamäe), Prīts Pangseps (Priit Pangsepp), Marko Meetamms (Marko Mäetamm), ReiuTīrs (Reiu Tüür), Imats Sūmanns (Imat Suumann), Prīts Pajos (Priit Pajos) un Killī Suitso (Külli Suitso).

Pētera Allika darbos bieži parādās asa politiska groteska, Alberta Gulka ar grafītu zīmētie, milzīgā apjoma anatomisku detaļu, monstru un fantastisku tēlu pārbagātie sirreālie darbi atsauc atmiņā Hieronīmu Bosu. Ilmārs Krūsamē, kurš uzskatāms par Kursi skolas runasvīru un galveno kopā turētāju visu šo gadu gaitā (turklāt viņš studējis ekonomiku un mākslai pievērsies lielākoties pašmācības ceļā), šajā izstādē milzīgos hiperreālistiskos portretos skatītājiem rāda pašus Kursi skolas biedrus, it kā uzsverot mākslinieku nesaraujamo saiti un ciešo klātesamību izstādē. Šķietami aicinot skatītājus ne tikai vērot darbus, bet ielūkoties acīs arī to radītājiem. Prīta Pangsepa darbu realitāti iezīmē krāsainie, naivie un kādu savdabīgu realitāti pārstāvošie masīvi neveiklie tēli. Reiu Tīra grafiski risinātie portreti ar zeltainajām sejām ir lakoniski un pašpietiekami. Killī Suitso sarkanās istabas un klusās dabas ar kastēm ir vienlaikus spilgtas un sulīgas, tai pat laikā noslēgtas un vientulīgas. Imata Sūmanna darbu sērijā „222 kilometri no Rīgas” redzamajās Tartu ainavās kolāžai līdzīgi saplūduši gadi un gadu simti, acumirklīgā un mūžīgā vienlaikus esībā. Marko Meetamma animētie komiksu zīmējumi, caur melnā humora prizmu tver gan apcerējumus par radošas personības mokām, gan tādas smagas un nopietnas tēmas kā vardarbība ģimenē. Prīta Pajos baiso pasaku un viduslaicīgo, grotesko briesmoņu un punduru pasaule, iedzīvina dažādus mītus, nereti apspējot arī bibliskus motīvus, un ir ironijas un vitalitātes pilna.

Izstāde aplūkojama līdz 2014. gada 12. janvārim.

foto/teksts – Ingrīda Ivane

Juubelijutte on mõnes mõttes lihtne kirjutada. See on nagu mingisugune progressioon, mille puhul eelnevale liitub midagi järgnevat, aga samas jääb midagi muutumatuks. Kursilaste puhul on millenniumi­vahetusest muutumatuks jäänud nende arv. Antud ajahetkel on neid jätkuvalt üheksa: Peeter Allik, Albert Gulk, Ilmar Kruusamäe, Priit Pangsepp, Marko Mäetamm, Reiu Tüür, Külli Suitso, Imat Suumann ja Priit Pajos. Viimasel ajal on nad juba nii monoliitsed, et külalisesinejaid enam ei kasuta.

Mõne sõnaga algusest. Oli aasta 1988. Perestroika-kamuflaažis, vabadusihaluses kunsti-Tartu oli läinud eostumisvalmiduselt märkamatult üle rasedusjärgsesse sünnitus­staadiumisse. Sel suvel taastati kunstiühing Pallas, mille egiidi all hakkas tegutsema ka Konrad Mäe ateljee. Septembris alustasid oma õpinguid ERKI Tartu osakonna tudengid (esmalend 1993. aastal). Nüüd nimetatakse neid Tartu Ülikooli filosoofia­teaduskonna õppureiks. Sama aasta varakevadises Tartus organiseerus aga küllap vist senise Eesti üks kauamängivamaid kunstikooslusi – Kursi koolkond. Kõigist eelnimetatuist kõige varem, mis tegelikult pole üldse tähtis, sest rivaliteet ja esikohaihalus kursilastele eriti iseloomulik pole.

Kui nüüd heita korraks pilk tagasivaate­peeglisse, siis Kursi koolkonna organiseerumine Tartus tundub päris paratamatuslik. Linnas, mis oli viljastand kahtlaselt undergroundliku kunstirühmituse Visarid ning milles funktsioneeris vahelduva eduga legaalselt registreeritud, ent tihtipeale nii põrandaaluse paiknemise kui ka kontrakultuuri kuulutajana kurikuulus ülikooli kunstikabinet (Kaljo Põllu ja Andrus Kasemaa), oli kasvupind teatud äraspidisuseks juba kobestatud.

Koolkonna nimetus johtub väikesest Tartu-Tallinna maantee läheduses asuvast külakesest, millega asutajaliikmetel vaat et veresugulaslikke, tugevus-nõrkuslikke sidemeid. Samas sisaldab see kohaline tähendus endas paljuski kohatuse tähenduslikkust. Koolkond seadis oma eesmärgiks uudsuse – uus suund, uus kurss. Kursi algseile külamüstikuist kunstihulludele ei läinud korda kunstiilma intriigid. Neid ei huvitanud uinuvast mõistusest sünnitatud Tartu-Tallinna koletuslik vastandus. Algselt lähtusid nad külakesest Kesk-Eestis (40 kilomeetrit Tartust) ning koondusid tegutsema Tartus. Tegelikult hõlmasid nad peagi kogu Eesti. Võiks öelda, katsid kogu Eesti ning oleks vaid Eesti. Neid on tõesti Mulgimaalt, Tallinnast, Tartust, ent elu on neid nüüdseks paisanud laiali laia ilma. Momendil tegutseb Külli Suitso Taanis, Reiu Tüür Leedus ja Priit Pajos Soomes. Kursi koolkonna lähiajalugu kannabki nii elukoha- kui ka näituseareaali laienemise mõttes globaalsuse pitserit. Ent mis neid endiselt ühendab, on nende endi arvates ärapöördumine kultuuripoliitikast ning jäägitu pühendumine loomingule. Läbitud veerandsajand näikse seda kinnitavat. Veidi unelmaliselt, kuid siiski. Me kõik teame, et tulest kõrvetamata ei pääse tõsistest kunstitegijatest küll keegi. Tõsisteks tegijateks on nad aga ennast nende 25 aastaga tsementeerinud küll.

Koolkond on arenenud küllaltki ühtlases joones. Ei ole olnud eriti vapustavaid tõuse ega mõõnu. Meeldib, et koolkond ei kasuta, erinevalt paljudest teistest end kiviheitemasinana kõikide sõjas kõikide vastu. Ma pole täheldand ka Kursi koolkonnas liikmete händikäpliku üleshaipimist. Ükski koolkonna liige pole teiste, vaid iseenda konkurent. Kursi koolkond pole erakond. Igal liikmel on teda parteistumise eest kaitsev isiklik väärtus ja loomevabadus. Tal on vabadus asukohamaa valikus, võimalus osaleda koolkonna ühisüritustel, kuid isikliku loomingulise kulgemise määrab ta ise. Ühisüritustest võtab ta osa, ent kunstnikuna on iga üksiku liikme teevalik tema isiklik otsus. Selle veerandsaja jooksul hakkab juba välja kujunema koosluse iga liikme isiklik kunstibiograafia. Me saame rääkida kunstnike erinevatest loomeetappidest. Kursi üheksapäisel koletisel on iga pea oma õlgadel ja kuna nad ei kavatse veel laiali minna, jääks koolkonna mõtestatud ajaloo kirjutamine paratamatult poolele teele. Heidame vaid põgusa pilgu koolkonna kujunemisele.

Koolkond formeerus tihedalt suhtlevast sõpruskonnast. Neljast asutajaliikmest Priit Pangsepp tundis Peeter Allikut ja Albert Gulki Tartu Kunstikooli päevilt. Ilmar Kruusamäe ja Priit Pangsepp olid üksteist vilksamisi silmanud palju varem kui märtsis 1988, aga just sel kuul jõudis miski nende poiste kultuurikogemuses kriitilise massini ning algav ahelreaktsioon sünnitas Kursi koolkonna. Mul on alati olnud tahtmine võrrelda Kursi koolkonna formeerumist ansambli The Rolling Stones kokkutulemisega, Mick Jaggeri ja Keith Richardsi kohtumisega Londoni äärelinna perroonil. Kursi koolkonna asutajaliikmed olid kõik suhtlemisaltid ka kunstiväliselt. Neid huvitas nii elus kui ka poliitikas toimuv, neil oli üle keskmise arenenud huumorimeel ning algselt võimenduski nende väljenduslaadis ühine absurdlikuks groteskiks kalduv reaalsustaju. Neil oli ka tähelepanuväärne verbaalne võimekus, mis lõi aluse jõulisteks etteasteteks nii kirjasõnas, kirjastustegevuses kui ka audiovisuaalis. Meedia võimalusi püüti maksimaalselt ära kasutada, ehkki mingeid nüüdseks laialt levinud reklaamikampaaniaid nad ei korraldand. Hilisemad tulijad liitusid sõprus-tutvussuhete pinnal. Ilmar Kruusamäe tundis hästi Reiu Tüüri ja Peeter Allik Marko Mäetamme ning kokkusobivad loojanatuurid liitusidki koolkonnaga. Imat Suumann, Külli Suitso ning Priit Pajos liitusid samuti kambajõmluse printsiipi järgides. Kursilaste kahekümnenda juubeli puhul kirjutasin ma, et koolkonna võimalik koosluse arv olevat „nelja ja lõpmatuse vahel“. Nüüdselt pean ma ütlema, et liisk on langenud. Üheksa näikse jäävat lõplikuks suuruseks, ehkki ever say never . Ühte võiks veel öelda – koolkond ei koolita, ent kakskümmend viis aastat on hakanud juba koolutama. Millises suunas, seda näitab tulevik.

Erilist majanduslikku edu koolkonda kuulumine endaga kaasa ei too. Kursilaste majandusharidusega käilakuju Ilmar Kruusamäe väidab, et majandusanalüüs on võrdne kunstianalüüsiga. Seda arvesse võttes võib kindel olla, et koolkonda kuuludes staarielu maitsta ei saa, nagu ei saa ka džiipi perse alla ega maja üles raiuda. Kursi koolkond pole võtnud suunaks müügiedu, ehkki iga liige võib teha oma taiestega, mida tahab, sest elu tahab elada ja pere pidada.

Veerandsada annab põhjust momentülesvõteteks üksikutest kursilastest.

Peeter Allik – viimasel kümnendil üha süveneva sotsiaalse sisuga. Sekkub Eesti asjadesse globaalsel tasandil. Kursilaseks olemise kestel on ta muutunud nii tehniliselt kui ka sissesõidunurga sihiseadmises. Tema teostes maailm sõidab meile sisse. Allik toob oma töödes globaalse küla meie keskele. Tema maalides väljendub vaimne paine füüsilise vägivalla anatoomilise väljundi kaudu. Mõneti on ta Bruegheli ja Boschi õpilane. Kunagi ilmus meil ajakirja Newsweek Eesti variant Luup. Alliku loomingus leidub mingit äraspidist luuplust. Graafikas tegeleb ta tagasivaate­peeglistatud tegelikkusega, maalis on ta ajastukesksem, ent igas tehnikas tunnetab ta väga täpselt vormi ja sisu ühtlust. Mida ta väljendab maalis, ei saa ta väljendada graafikas, ja vastupidi. Allik kuulub sellesse pühasse kolmainsusesse, kuhu kuuluvad veel Tüür ja Pajos – nende poliitilis-groteskne nihestatud reaalsuse terav tunnetus on viidud lausa absurdliku lõikavuseni.

Albert Gulk – kasutab tegelikult oma ulmelises hulluses end ümbritsevat tegelikkust, isegi lähimaid kaaslasi. Ta tõesti moonutab tegelikkuse ulmehulluslikuks. Uinuv mõistus sünnitab koletisi, võib-olla isegi freudistlikke koletisi. Ehkki ma ei ole kindel, kas Freud analüüsis ka õudusunenägusid. Gulgi barbie ’d on ühtaegu barbie ’d ja anatoomiliselt võigas vale. Deformatsioon annab oma nihkes neile unenäolise tegelikkuse. Tundub, et Gulk on suutnud tulla läbi Viiralti Põrgu, aga elus ta on, karsklaseks pole veel hakanud, ja kui ta kingikski oma pilte kirikuõpetajatele, rändaksid need sauna eesruumi.

Ilmar Kruusamäe – Kursi koolkonna käilakuju on lähiminevikus tegelenud teda ümbritseva maailma ja sõpruskonna dokumenteerimisega. Esimese suuremõõdulise portree Albert Gulgist („Vend Albert“) tegi ta 1999. aastal, viimase 2013. aastal Reiu Tüürist. Kursilaste portreteerimise kõrval kujutab ta suures formaadis teisigi tuttavaid. Aga Kruusamäe on juba nii pika loomingulise tee läbinud, et seda võiks verstapostideks jagada. Mina leiaksin tal ligi kümme eri suundumuslikku perioodi, aga see pole tõenäoliselt kõige tähtsam. Kõige tähtsam on, et Kruusamäe on suutnud seda kunstikantsi, mida Kursi koolkonnaks nimetatakse, ohjata ning piitsutada sörgilt galoppi kihutama. Üks asi on olla kunstnik koolkonnas, hoopis suurem asi on olla koolkonda koos hoidev kunstnik. Vähesed suudavad kahe nõnda erineva rolli taaka kanda. Ilmar suudab.

Priit Pangsepp – koolkonna üks staažikamaid liikmeid. Kogu tema kulgemist ilmestab koloriidimäng. Teda piinavad sugudevahelised probleemid ning painavad suhete kolmnurgad. Armastuse okkad. Minu jaoks on tema voolavas joones midagi hermafrodiitset, aga ka alasti keha mitmemõttelisust. Ta elab omas maailmas ja tundub, et mingil määral mõjustab teda arvutiasjandus, samuti Viljandisse hillitsetud elu. Temas elutseb edasiviiv tehniline paremuspüüdlus, mida tasakaalustab temaatiline stabiilsus. Pangsepa taiesed on nagu sitarimuusika – teatud kitsas vahemikus toimub äärmuseni viidud intensiivsusega peen muutuste tants.

Marko Mäetamm – Eesti Kunstiakadeemia õppejõu viimase aja tulmeks on suured kolmemeetrilised koomiksilaadsed taiesed. Temas on varjul lõikav satiirik. Maailmakodanikuna kasutab ta tekstis inglise keelt. Ta on äraspidine krutskivend, samas vägagi tõsine. Viimase aja loomes domineerib perevägivald, mänguasjade õuduses silmustunud hakklihamasin. Tema koomiks hakkab kasvama filmiks või teisisõnu, tema taiestes on multifilmlikku joonistatust. Nüüdset Mäetamme vaadates võib kergesti unustada, et Kursi koolkonda astumise algusaastatel tegeles kunstnik isegi natüürmordiga.

Reiu Tüür – temagi loomingus võiks näha nii sinist perioodi kui ka nüüdset punast perioodi. Võiks muidugi periodiseerida ka teisiti, sest vahepeal huvitasid teda ajaloolised teemad. Ta õppis Itaalias vaatama ja tunnetama mosaiiki. Võttes aluseks vanad gravüürid, leiutas ta oma käekirja – tänapäevasema, jõulisema, lihtsustatuma, kaasaegse graafika võtmes. Tema taieseid kannab tugev joon, kontrastsus. Viimasel ajal on ta temaatiline haare laienenud islamist innuiitideni – see rõõmustab. Üha enam süveneb ta maailmakultuursesse alusmaterjali. Tal on omad tehnilised nipid, koloriiti vahetab ta harva, kuid kui, siis otsustavalt.

Külli Suitso – näitusetunnetus on Kursi koolkonnaga kaasa käies arenend. Alustanud abstraktsionistina, on ta katsetanud nii kontseptualismi kui ka hüperrealismiga. Nüüdseks on ta jõudnud püsiväärtuseks muutunud abstraktselt reaalsete kastide perioodi. Need kastid on natüürmordilikud. Tal on olemas põlevad kastid, üle kleebitud kastid, ekraaniga kastid. Need tööd on nagu natüürmort kaubahallis – kahekordselt surnud maailm, mille kastikülgsel ekraanil püütakse meeleheitlikult edastada surmale määratud elu. Samas on tema TVpilt mõneti surma surmamine. Tehniliselt on ta täiustunud, värvid üha erksamad, värvitunnetus värskem. Tema kastide üksinduses peitub mingi müstiline lõhkumistahe ja vastuseis aiva legostuvale maailmale.

Imat Suumann – tedagi võiks periodiseerida, sest ta temaatilised tsüklid on üpris erinevad. Igale näitusele on ta toonud isesugused, ent lõplikuks tervikuks komponeeritud tsüklid. Sellased olid Ööpildid, Tartu majad, heinasaod ja teed, samuti Peipsiäärsed ning Ahja maastikud. Imat on oma katkematus moondumises viimasel ajal üha enam süvenend Tartusse kui ajalooga linna. Tean, et talle jättis avastusliku mulje Margus Laidre raamat „Dorpat 1558-1708. Linn väe ja vaenu vahel“. Imat loeb raamatuid teisiti kui mina. Mina hekseldan neid nagu silopurustaja, ent Imatile andis see üks raamat, millega ta tegeles rohkem kui aasta, enam kui minu poolt sama aja jooksul läbi loetud sada. Nii ta siis ongi praegu palimpsestses linnaperioodis, mille tausta loob Liivimaa sõja aegne Tartu arhitektuurilis-vaimne tegelikkus sümbioosis tänapäevase linnaga. Linn kadunud ajas ning kaasajas moodustab tema viimastes töödes mingi irreaalse, hukule määratud, samas varemeist tõusva hääbuva terviku.

Priit Pajos – tema töödest õõvastub minu jaoks mingit kummalist irvlikku fantasy’ t. Piibellike sugemetega narratiivse muinasjutuilma kaudu räägib ta tegelikult paljuski oma elu- ja suguvõsaloost. Mulle on alati meeldinud tema koloriit, mis viimasel ajal kisub heledamuse poole. Tema illustratiivsed maailmad on mõneti jutustavad – tõsimeelsete kunstikriitikute kiuste, kellele kunstnik jutlustaja-jutustaja, olgugi või irvikuna, tavaliselt ei meeldi. Nood eelistavad ju rääkida rohkem koloriidist kui narratiivist. Literatuursus olevatki päris pärispatt. Aga mulle meeldib Pajose maalitud tekstide tõlgendamine, sest ta loob vähemalt tõlgendamis­võimaluste mitmekesisuse.

Kursi koolkond tundub oma veerandsajas olevat juba nii kompaktne, et võib ja peabki hargnema. Tüvi on küllalt tugev, et võra võiks tiheneda. Aga see nähtamatu, mis neid Ilmar Kruusamäe sõnul ühendas ja jääbki ühendama, on äraspidine huumor, groteskitaju ning ettearvamatu riukalikkus.

Hannes Varblane

Kursi koolkonna üheksa kunstnikku on avanud Tartus kolm mõnusalt mahlakat ja mänglevat väljapanekut, pakkudes (taas)avastamisrõõmu vägagi erineva maitsega publikule.

Avalöögi andsid nad 17. veebruaril seitsmendate Kursi koolkonna päevade raames TÜ ajaloo muuseumis Toomel, kuhu on välja pandud 23 aastat koolkonnana tegutsenud kunstnike viimase kolme aasta värskeimad tööd.

Nädal hiljem, 23. veebruaril avas koolkonna sünnipäevanäituse uksed ka Tartu kunstimaja. Nende kahe näituse avamise vahel jõudis üks sats pilte TÜ raamatukogu kohvikusse Gaudeamus.

Ahvatlevamaid palu

Oma ahvatlevamaid palu on kursilased suurte ühisnäituste tarbeks välja noppinud 1990. aastate algusest saati.

Tartlased nägid neid viimati täiskoosseisus 2008. aastal Tigutorni tollases galeriis ning samuti muuseumis Toomemäel.

Mitte et see tähendaks, et viimase kolme aasta jooksul oleks kursilased ateljeepööningutele ära kadunud. Vastupidi, isikunäitustega on nad peaaegu kõik aktiivselt figureerinud, nii Eestis kui ka kaugemal. Ühiselt on nad viimastel aastatel jõudnud käia Veneetsia biennaalil ja eksponeerinud oma graafikat New Yorgis.

Tore on näha kunstirühmitust, mis ei seo kunstnikke ideoloogilistesse raamidesse, vaid laseb iga kolme aasta tagant toimuvate ühisnäituste kõrvalt igaühel ise hingata ja maailma vallutada. Mis neid ometi ühendab?

Nende vastandlikes töödes pole sugugi nii kerge radikaalseid ühisjooni leida, mille abil võiks kunstirühmituse üldse koolkonna nime alla liigitada. Seda põnevam on vaatajal ise maalist maali rännates avastamisrõõmu tunda kursilaste kirevate niidiotste kokkuviimisest.

Magnetiline jõud

Magnetiliseks jõuks paistab justkui olevatki see, kui erinevad saavad olla kunstnike tõlgendused sellest, kuidas oma külluslikku semantikat just sellega kõige paremini harmoneeruvasse vormi mahutada.

Vähemasti peab tõdema, et kursilaste (ühis)näitustel ei hakka kunstisõbral kunagi igav.

Seltskond ise juba on kirju ja intrigeeriv, rääkimata nende veelgi sügavamatest ja intensiivsematest pintslitõmmetest, mis kõik omal moel vaatajale mällu süüvivad, igaüks omal erilisel moel paeluv, samas üksteisele mänglevalt vastanduvad ja teisalt jälle vastastikku täiendavad.

Nende seekordsete näituste üks märksõna oleks iroonia, teine aga tundelisus. Kes teab – vahest ongi emotsionaalsus jälle moes? Ning mis veel võiks paremini kanda tundeid kui värvid ja kontrastid.

Külli Suitso mahlastele toonidele saab silmapilkselt tasakaaluks tuua Imat Suumanni kergelt sombused linnavaated, Priit Pangsepp aga toob oma värviküllastes, optimistlikes maalides inimese, ruumi ja looduse üksteisele lähemale.

Priit Pajos ja Reiu Tüür viivad meid müstiliste, müütiliste, ajalooliste tegelaste deformeerunud maailma ja Albert Gulgi tunneme ära tema groteskse ja koomilise sümboolikaga boheemlaselu kajastavates piltides. Peeter Allik seob huumori endale omaselt hoopis sotsiaalse närviga.

Ilmar Kruusamäelt näeme muu hulgas tema uusimaid hüperrealistlikke hiigelportreesid. Kahtlemata on ka põnev vaadata, millega seekord üllatab teravmeelne Marko Mäetamm, kes süütu mängu ja musta huumori vahelise piiri kaotamisega alati pea jagu mõtteainet pakub.

Sümbolid ja kontrastid

Üks on kindel: kõik kolm Kursi koolkonna päevade nüüdset näitust kubisevad sümbolite ja kontrastide mängust. Näitusekülastajale pakuvad need kindlasti paraja annuse kirgastavat fantaasiakogemust.

Liisa Veer, Kunstikriitik

Kursi Koolkonna näituse avamine Tartu Kunstnike Majas 23. veebruar 2011. Vaata pilte siit!

24.–28. märtsil 2010 toimusid New Yorgi Eesti Majas Eesti kultuuripäevad. Kultuuripäevade raames oli Eesti Maja sinises saalis ja baaris avatud näitus “Kursi koolkond 20”. Kohal käis Ilmar Kruusamäe, kes rääkis kunstnike rühmitusest Kursi koolkond.

Näitus avati 1. märts ja suleti 31. märts 2009

Albumiga tähistatakse oma 20. tegutsemisaastat.

Raamatu strateegilised andmed: 107 lehekülge paks, pehmete punaste kaantega. Sisaldab Hannes Varblase, Rainer Vilumaa ja Liisa Veeri artikleid, hulgaliselt fotosi Kursi Koolkonnast ja selle liikmete tööde reprosid. Kujundajaks on olnud Ilmar Kruusamäe, keeleline toimetaja Pille Niin, fotograafid: Toomas Kohv, Ilmar Kruusamäe, Ove Maidla, Ain Protsin, Stanislav Stepaško, Andres Tennus ja Malev Toom. Trükitud trükikojas Paar Tartus 2008. Väljaandmist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital. Tallinnas, NG Kunstikonteineris, alates 16. jaanuarist avatud näitus rühmituse tegelaste uutest ja vanadest töödest.

Esmaspäeval, 19. jaanuaril on viimast päeva üleval Kursi koolkonna näitus “Kursi koolkond XX”. Näituse lõpetab kell 16.00 algav raamatuesitlus.

1988. aasta aprillis loodud kunstnikerühmitus Kursi Koolkond on üks omanäoliseim eesti kunstikoolkond, kes on aktiivselt tegutsenud nüüd juba enam kui 20 aastat.

Asutajaliikmed Ilmar Kruusamäe, Peeter Allik, Priit Pangsepp ja Albert Gulk on kuraatoritena hoidnud silma peal eesti kunstimaastikul toimuval ning kutsunud aastate jooksul rühmitusega liituma Priit Pajose, Marko Mäetamme, Imat Suumann, Külli Suitso ja Reiu Tüüri, osundades nii tõusvatele tähtedele meie kunstimaailmas.

Eriliseks teeb ta see, et ta polegi koolkond vanas mõistes, vaid pigem sõpruskond kui mingit stiili või ideoloogiat kandev liikumine, mis püsinud koos nii kaua ja korraldanud igal aastal vähemalt ühe ühisnäituse.

Kursi koolkonna nimetus tuleneb mõneti väikesest Tartu–Tallinna maantee läheduses asuvast külast, millega asutajaliikmetel teatavaid eripalgelisi tugevusnõrkuslikke sidemeid. Ent see kohaline tähendus sisaldab endas paljuski kohatuse tähenduslikkust.

Näitusel on väljas üheksa Kursi koolkonna liikme maalid ja joonistused. Printsiibiks on olnud: kõigile võrdsed võimalused. Väljapaneku hulgas hakkavad loomulikult silma Ilmar Kruusamäe hüperrealistlikud portreed Eha Komissarovist ja Marko Mäetammest. Peeter Allikul on väljas varasem looming ning Priit Pangsepa maalidel on erksad inimfiguurid.

Hoopis teistsuguse temaatikaga on esindatud Priit Pajos oma fantasy art'i meenutavate töödega, tema stiili on nimetatud psühhedeeliliseks šamanismiks. Sünge alatooniga maalid annavad edasi midagi soomeugrilikust hingusest ning põhjarahvaste uskumustest. Lisaks veel Albert Gulki joonistused, Marko Mäetamme litograafia, Reiu Tüüri abstraktsioonid, Imat Suumani maastikud ja Külli Suitso maalid.

Näitus jääb avatuks 19. jaanuarini 2009.

Kursilasi on antud ajahetkel üheksa: Peeter Allik, Albert Gulk, Ilmar Kruusamäe, Marko Mäetamm, Priit Pajos, Priit Pangsepp, Imat Suumann, Külli Suitso, Reiu Tüür. Koos skulptorist külalisesineja Eero Ijavoineniga on neid sellel 20. sünnipäeva näitusel kümnendsüsteemi rusikana sobivalt kümme. Aga alustame algusest. 1988. aastal oli oma perestroika-kamuflaažis vabadusihaluses kunsti-Tartu läinud juba ammu eostumisvalmiduselt märkamatult üle rasedusjärgsesse sünnitus­staadiumisse. Minu mäletamist mööda taasasutati sel suvel kunstiühing Pallas (asutajaliikmete hulgas nii Andrus Kasemaa kui Ilmar Kruusamäe), kelle egiidi all hakkas tegutsema ka Konrad Mäe ateljee. 1. IX alustasid oma õpinguid ERKi Tartu osakonna tudengid (esmalend 1993. aastal). Nüüd, aastaid hiljem, nimetatakse neid Tartu ülikooli filosoofia õppetooli õppureiks, ning last but not least : varakevadises Tartus organiseerus küllap vist senise Eesti üks viimase aja kauamängivamaid kunstikooslusi – Kursi koolkond. Seega kõigist nimetatuist kõige varem. Ent see selleks. Rivaliteet ja esikohaihalus kursilastele eriti iseloomulik pole. Kursi koolkonna organiseerumine Tartus ei ole allakirjutanu arvates siiski päris juhuslik. Linnas, kus olid teotsenud kahtlaselt underground ’likud Visarid ning legaalselt registreeritud, ent tihtipeale nii põrandaaluse paiknemise kui ka kontrakultuuri kuulutajana kurikuulus ülikooli kunstikabinet (Kaljo Põllu & Kasemaa), oli kasvupind teatud äraspidisuseks juba kobestatud. Kursi koolkonna nimetus tuleneb mõneti väikesest Tartu–Tallinna maantee läheduses asuvast külast, millega asutajaliikmetel teatavaid eripalgelisi tugevusnõrkuslikke sidemeid. Ent see kohaline tähendus sisaldab endas paljuski kohatuse tähenduslikkust. Koolkonna eesmärk oli uus suund, uus kurss. Kursi külamüstikuist kunstihulludele ei läinud korda kunstiilma intriigid. Neid ei huvitanud mõnede ahtrate ajude uinuvast mõistusest sünnitatud Tartu-Tallinna vastandus. Nende lähtepunkt (või vähemalt väljapakutud lähtepunkt) lähtus külakesest Kesk-Eestis (40 km Tartust) ning koondus tegevuspaigaks Tartus. Kursilased koondusid üle kogu Eesti. Nad katavad kogu Eesti. Neid on Mulgimaalt, Tallinnast, Tartust või ükskõik kust, kuhu elu neid viib, kas või Taanist. Külli Suitso tegutseb juba kolmandat aastat just seal. Kui neid miski ühendab, siis nende enda arvates ärapöördumine kultuuripoliitikast ning jäägitu pühendumine loomingule. Loodetavasti see ongi (vähemalt unelmates) nii, aga eks me kõik tea, et tulest kõrvetamata ei pääse tõsise kunstitegemise tegijatest küll keegi. Tõsisteks tegijateks nad ennast aga peavad ning allakirjutanu arvates teenitult. Meeldib, et koolkonda ei kasutata kiviheitemasinana kõikide sõjas kõikide vastu ega ka liikmete händikäplikuks üleshaipimiseks. Koolkonna liige pole teiste, vaid iseenda konkurent. Kursi koolkond pole parteikooslus. Igal liikmel on teda erakonnastumise eest kaitsev isiklik väärtus ja vabadus. Liige osaleb küll koolkonna ühisüritustel, kuid ta on vaba kõigis teistes oma ettevõtmistes. Ka käesoleva näituse bukletist loendub, kui uskumatu arv isikunäitusi on olnud kõigil Kursi koolkonna liikmetel koolkonna ühisnäituste kõrval. Koolkonna üksikliikme individuaalne väärtus ja väärikus on alati kaitstud.Koolkond formeerus tihedalt suhtlevast sõpruskonnast. Neljast asutajaliikmest Priit Pangsepp tundis Peeter Allikut ja Albert Gulki Tartu kunstikooli päevilt. Ilmar Kruusamäe ja Priit Pangsepp olid üksteist palju varem kui märts 1988 pilguga puurinud, aga just sel kuul jõudis miski nende poiste kultuurikogemuses kriitilise massini ning algav ahelreaktsioon sünnitas Kursi koolkonna. Poisid olid suhtlemisaltid ka kunstiväliselt, olid analüüsinud nii elus kui poliitikas toimuvat. Kõigil oli ka üle keskmise arenenud huumorimeel ning algselt võimenduski nende väljenduslaadis ühine groteskiks kalduv reaalsustaju. Mind kui kirjandusinimest veetles nende tähelepanuväärne verbaalne võimekus. Asutajaliikmed panid aluse ka kogu koolkonda iseloomustavale tugevale propaganda­tegevusele nii kirjasõnas, kirjastustegevuses kui isegi audiovisuaalis. Hilisemad tulijad liitusid-liimusid loomulike sõprustutvussuhete pinnal. Ilmar Kruusamäe tundis hästi Reiu Tüüri ja Marko Mäetamme ning kokkusobivad loojanatuurid liitusidki koolkonnaga. Marko puhul oldi nagu kergelt päästeaktsioonis, päästmaks „blondi inglikest” Tallinna teerullina tegutsevast kunstitegelikkusest (anname siinkohal nendele nende lihtsameelsuse andeks). Imat Suumann, Külli Suitso ning Priit Pajos liitusid samuti kambajõmluse printsiipi järgides. Avaldusi ju ei kirjutata, liikmelisus sõlmub nagu iseenesest, mõnel viieteistaastase läbikäimise tulemusena Taaralinnas, mõnel teistsugustes ajalis-ruumilistes dimensioonides. Kursilaste uks on tegelikult alati avali. Nende arvates võiks koolkonda kuuluda kõik see kunstiandekas eestimaalane. Koolkonna võimalik koosluse arv olevat „nelja ja lõpmatuse vahel”. Külaliskunstnikud on alati teretulnud. Persoon peab vaid olema kunstnikuna loominguliselt pühendunud, aga ka arvestataval kunstilisel tasemel. Koolkond ei koolita. Erilist majanduslikku edu koolkonda kuulumine endaga kaasa ei too. TRÜ majandusharidusega Kursi koolkonna käilakuju Kruusamäe on väitnud, et majandustegevuse analüüs = kunstitegevuse analüüs ja seda arvesse võttes võib kindel olla, et koolkonda kuuludes staarielu maitsta ei saa, nagu ei saa ka džiipi perse alla ega maja üles raiuda. Kursi koolkond pole võtnud suunaks müügiedu, ehkki iga liige võib teha oma taiestega, mida tahab, sest elu tahab elada ja pere pidada. Raha pärast haltuurat ei tehta ning paljudes kirjastustes kehtiv printsiip – anname menuki välja, küll siis kasumiga saab väärtkirjanduse väljaandmist toetada – Kursi koolkonna puhul ei kehti.

Näitusest

Pole stampväljapanek. Printsiibiks on olnud: kõigile võrdsed võimalused. Väiksema­formaadilistele (Priidud – Pangsepp ja Pajos, Imat Suumann, Reiu Tüür, Marko Mäetamm) on megamõõdulistega (Albert Gulk, Ilmar Kruusamäe, Peeter Allik) võrreldes antud rohkem näitusepinda. Küllit on vähem kui vääriks, ent probleemiks kujunes transport Taanist. Ajaliselt on periood kaetud. Mind isiklikult rõõmustasid Peeter Alliku 1988. aasta signeeringuga vanad juba ununema hakanud kunstikooli I kursuse grotesksed esmikud. Samuti Imat Suumanni ja Pangsepa varasemad. Paljude tööde valmimisajaks on märgitud aga 2007. Ekspositsioon ei koosnenud vaid paraadpiltidest. Imat Suumanni loomest, mida ma enda arvates päris põhjalikult ja pidevalt olen jälginud, oli nii mõnigi maal tundmatu. Üllatuseks olid ka mõned Pajose uuemad õõvad. Päris hästi oli jälgitav, kuidas Allik, Kruusamäe ja Pangsepp, olles algaegadel groteskides küll mingil määral unisoonis, lähevad oma kulgemistes lõpuks igaüks oma teed. Aga rõhutada tahaksin ikkagi näitust ilmestavat huvitavuse printsiipi. Imat Suumannil väljas nii Kodavere, Ahja kui “ööpilte”, isegi varasemat abstraktsemat. Mõni sõna tuleks siinkohal öelda ka ekspositsioonipinna kohta. Seda enam, et see näitus nendes ruumides jääb viimaseks. Kaks näitust neid sellesse Tigutorni siis mahtuski. Tartus sellist galeriipinda senini polnud: kaks korrust, arvestatava loomuliku valguse tagab aknapind (kunstvalguski korralik), ruumide kõrgus ca 4 meetrit, pikimad seinapinnad ca 20 meetrit. Eero Ijavoineni skulptuuridele küllaltki ruumi, samas ka suuremõõtmelistele maalidele normaalne vaatlemisdistants. Küllap nii mõnigi autor silmitses oma üüratut taiest esimest korda vaadatavalt kauguselt. Kahju, et see näitus jääb nendes ruumides viimaseks. Ei moondunud seegi kord müügipind meie vürstpoodnike vabariigis kunstipinnaks.Kursilased arvavad, et neil on suhteliselt hästi läinud. Lustakatest kunstikooli poistest on saanud asjalikud tõsiseltvõetavad kunstnikud. Tulevikku ekstrapoleerida nad ennast ei oska. Veneetsia kogemus näitas ära, et omal rahakotil areaali laiendamine pole võimalik. Ent nad teavad ka seda, et ametliku kunstiga kaasasörkimine pole alati vajalik.

Hannes Varblane 29.02.2008

14. detsembril 2006 avati Tartu Hansakeskuse 1. korrusel Tartu aktiivsete kunstnike aastanäitus NOA (Non Official Art). Näitusel osalevad Ilmar Kruusamäe, Albert Gulk, Priit Pangsepp, Peeter Allik, Priit Pajos, Imat Suuman ja Rauno-Thomas Moss.Loe Raimu Hansoni artiklit Kursi näitus astub välja jokkimise vastu 15.detsembri ajalehest Tartu Postimees.

KURSI KOOLKOND on film ühest omanäolisemast eesti kunstikoolkonnast. Eriliseks teeb ta see, et ta polegi koolkond vanas mõistes, vaid pigem sõpruskond kui mingit stiili või ideoloogiat kandev liikumine. Vaatamata sellele on seltskond püsinud koos pea kakskümmend aastat ning igal aastal on olnud vähemalt üks ühisnäitus .

(Ants Juske, kunstiteadlane, filmi stsenarist).

Režii ja montaaž: Rein Raamat ja Peeter Brambat

Operaatorid: Arvo Vilu, Erik Norkroos, Rein Raamat

Stsenaarium: Ants Juske, Ilmar Kruusamäe

Heli: Jüri Vood

Filmis on kasutatud Ilmar Kruusamäe koduarhiivi

Produtsendid: Helvi ja Rein Raamat

Filmi tootmist toetas Eesti Kultuurkapital © Raamat-Film

1988. aasta aprillis loodud kunstnikerühmitus Kursi Koolkond on aktiivselt tegutsenud nüüd juba enam kui 20 aastat. Asutajaliikmed Ilmar Kruusamäe, Peeter Allik, Priit Pangsepp ja Albert Gulk on kuraatoritena hoidnud silma peal eesti kunstimaastikul toimuval ning kutsunud aastate jooksul rühmitusega liituma Priit Pajose, Marko Mäetamme, Imat Suumanni, Külli Suitso ja Reiu Tüüri, osundades nii tõusvatele tähtedele meie kunstimaailmas. Külalisesinejatena on kursilaste näitustel kaasa löönud Andrus Kasemaa, Ervin Õunapuu, Tõnu Noorits, Hannes Starkopf, Eero Ijavoinen ja Kaarel Vulla.“Suurte isiksuste” (Ants Juske) koolkond on tänaseks kujunenud rühmituseks, kus iga osaleja ajab oma, eesti kunstilukku märke mahajätvat rida, allumatagi mingitele sundideoloogiatele või loomekreedodele. Müütiderägastikus võideldes ja neid ise luues on vastaliste mässajate renomee tänaseks asendunud tunnustatud klassikute positsiooniga. Filmi režissöör Rein Raamat (s. 1931) on lõpetanud ERKI maali erialal (1957). Alustas Tallinnfilmis E. Tuganovi nukufilmide kunstnikuna. Olnud 11 eesti mängufilmi kunstnik (sh “Mäeküla piimamees”, “Põrgupõhja uus vanapagan”, “Viimne reliikvia” jt). 1971. aastal rajas Tallinnfilmi juurde Eesti joonisfilmi, kus ta arendas ja lõi võimeka joonisfilmi kollektiivi ning töötas selle faktilise juhina kakskümmend aastat. Filmide kaasloojaks valis ta kõige võimekamad ja omanäolisemad eesti kunstnikud, heliloojad ja operaatorid, et tuua võimalikult jõulisemalt oma ideed ja mõtted ekraanile. Nii sündis neliteist joonisfilmi, sh. “Veekandja” (1972), “Suur Tõll” (1980), “Põrgu” (1983), “Kerjus” (1986), “Linn” (1988) jt. Enamik tema joonisfilme on osalenud tähtsamatel rahvusvahelistel festivalidel, võitnud hinnatavaid auhindu ja teinud Eesti joonisfilmi tuntuks kogu maailmas.1989 asutas Rein Raamat animafilme tootva “Stuudio B”, 1993 stuudio “Raamat-Film”.Filmi tootnud OÜ Raamat-Film asutati 1993 aastal professionaalse stuudiona dokumentaalfilmide ja reklaamfilmide tootmiseks. Nende aastate jooksul on valminud paarkümmend dokumentaalfilmi, hulgaliselt videokatalooge Kunstnike Liidu aastanäitustest ja reklaamiklippe. Jäädvustatud on vanema ja samuti noorema põlvkonna kunstnike loomingut ning mõtteid, sh filmid vaibakunstnik Lea Valterist (“Lea Valter eesti vaibakunstnik”, 1997), Enn Põldroosist (“Enn Põldroosi härrasmeeste seltskond”, 1998), Kaido Olest (“Kaido Ole”, 1999), Jaan Elkenist (“Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus”, 2000), skulptor Maire Männikust (“Maire Männik, 54 rue du Montparnasse”, 2000), Lemming Nagelist (“Lemming Nagel 2001”, 2001), Valve Janovist, Lüüdia Vallimäe-Margist, Silvia Jõgeverist, Heldur Viiresest, Lembit Saartsist ja Ülo Soosterist (“Tartu sõpruskond - kunsti saab igal ajal teha”, 2001), medalikunstnik Enn Johannesest (“Enn Johannes”, 2002), maalikunstnik Johannes Võerahansust ja pianist Erna Saarest (“Hansuke ilmub vahest linnuna”, 2002), maalikunstnik Valdemar Välist (“Valdemar Väli”, 2002).

Vaata filmi / Watch movie